RIIGIKOHUS
HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

 

Kohtuasja number	3-19-2255
Määruse kuupäev	13. oktoober 2020
Kohtukoosseis	Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Jüri Põld
Kohtuasi	Kaili-Helina Koltsi kaebus Kuusalu valla tekitatud kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised	Kaebaja Kaili-Helina Kolts Vastustaja Kuusalu vald, esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee
Vaidlustatud kohtulahend	Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2020. a määrus
Menetluse alus Riigikohtus	Kaili-Helina Koltsi määruskaebus
Asja läbivaatamine	Kirjalik menetlus

 

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2020. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2020. a määrus osas, millega kohtud tagastasid Kaili-Helina Koltsi varalise kahju hüvitamise nõude. Saata kohtuasi selle nõude osas Tallinna Halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas jätta määruskaebus rahuldamata ja kohtute määrused muutmata.

 

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 2. jaanuaril 2013 sõlmis kaebaja vastustajaga lepingu, millega andis oma kinnistut läbiva Kaldaaluse tee avalikuks kasutatamiseks kuni 31. detsembrini 2017. Lepiti kokku, et kui kumbki pooltest ei anna enne seda tähtaega teada, et ei soovi lepingu pikenemist, pikeneb leping edaspidi samadel tingimustel viie aasta kaupa. 4. detsembri 2013. a otsusega nr 67 (edaspidi otsus nr 67) arvas vastustaja Kaldaaluse tee kohalike teede nimekirja.

21. novembril 2016 esitatud avaldusega ütles kaebaja tee avaliku kasutamise lepingu üles alates 1. jaanuarist 2017. Kuusalu vald esitas 9. veebruaril 2018 Harju Maakohtule hagi, milles palus kohustada kaebajat lõpetama valla valduse rikkumine oma kinnistul kulgeval teel. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. juuni 2020. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-2128 hagi rahuldamata. Otsus jõustus 5. oktoobril 2020, kui Riigikohus ei võtnud Kuusalu valla kassatsioonkaebust menetlusse.

24. aprillil 2018 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada vastustajat eemaldama Kaldaaluse tee kohalike teede nimekirjast (haldusasi nr 3-18-827). 10. oktoobri 2018. a määrusega peatas Tallinna Halduskohus asja menetluse seniks, kuni tsiviilasjas nr 2-18-2128 jõustub menetlust lõpetav kohtulahend.

2. Kaebaja esitas 4. detsembril 2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida hiljem täiendas. Kaebaja palus vastustajalt välja mõista varalise ja mittevaralise kahju hüvitise tee avaliku kasutamise eest alates 1. jaanuarist 2017 kas igakuise 100 euro suuruse hüvitisena või alternatiivselt õiglase summana kohtu äranägemisel. Kaebuse kohaselt tekitas talle kahju vastustaja tegevusetus. Vastustaja ei ole otsust nr 67 muutnud ega Kaldaaluse teed kohalike teede nimekirjast välja arvanud, hoolimata sellest, et pooltevaheline leping on lõppenud. Vastustaja tegevusetus rikub kaebaja omandiõigust.

Varalise kahju suuruseks hindas kaebaja kaebuse esitamise aja seisuga 503 eurot. Kaebaja rajas 2017. a-l omal kulul ümbersõidu riigile kuuluvale naaberkinnistule. Kaldaaluse teed kasutada soovinud kolmandad isikud lõhkusid kaebaja paigaldatud tõkke. Teekasutuse tõttu lendab kaebaja tuppa pidevalt tolmu. Kaebaja kinnistule visatakse prügi. Suurenenud on kaebaja kulutused puhastusvahenditele ja elektrile.

Mittevaralise kahjuna käsitab kaebaja hingelisi kannatusi, mida talle on põhjustanud ajakirjanduses vaidluse kohta ilmunud artiklid, tundmatute isikute ähvardused ja tema koerte mürgitamine. Kaebaja on mures oma pere turvalisuse pärast. Häiritud on kaebaja privaatsus, uni ja kodurahu.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 21. jaanuari 2020. a määrusega kaebuse, leides, et vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1). Kaebaja väidetavat varalist kahju (vara lõhkumine, kulutused puhastusvahenditele ja elektrile) ei tekitanud mitte vastustaja, vaid teed kasutanud kolmandad isikud. Ka mittevaralist kahju ei põhjustanud vastustaja tegevus, kuna kaebaja kirjeldatud kannatused pole põhjuslikus seoses sellega, et Kaldaaluse tee on arvatud kohalike teede nimekirja. See, kas Kaldaaluse tee on avalikult kasutatav tee või eratee, selgub haldusasjas nr 3-18-827. Otsus nr 67 kehtib, mistõttu ei ole kaebajal õiguslikku alust takistada tee kasutamist. Kaebus on ennatlik.

4. Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada. Kaebaja selgitas, et soovib saada hüvitist tee avaliku kasutamise eest pärast kaebaja ja vastustaja vahelise lepingu lõppemist 31. detsembril 2016. Kaebaja kinnistut kasutatakse juba üle kolme aasta avalikes huvides tasuta.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. märtsi 2020. a määrusega määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis halduskohtu määruse põhjendusi.

5.1. Kaebaja on kahjunõude alusena nimetanud vastustaja viivitust avalik-õiguslikus suhtes, mistõttu on kaebuse lahendamine halduskohtu pädevuses. Kaebus tuleb aga tagastada põhjusel, et sellega kaitstava õiguse riive pole intensiivne ja kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline (HKMS § 121 lg 2 p 2¹).

5.2. Kaebaja nõuab 503 euro suuruse varalise kahju hüvitamist. Kuigi kaebaja on lisaks märkinud, et tema nõutud hüvitis 100 eurot kuus alates 2017. a jaanuarist on mõeldud nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamiseks, ei nähtu kaebaja seisukohtadest, kui suured igakuised lisakulud tal tekkinud on. Asja materjalid ei võimalda järeldada, et kaebaja kinnistut läbiva teelõigu kasutamine oleks pärast 1. jaanuari 2017 muutunud, näiteks sagenenud. Seega pole eluliselt usutav, et kaebajale tekkis lisakuludes seisnev kahju. Vaidlusalust teelõiku kasutatakse kümnele kinnistule pääsemiseks. Neist seitse on elamukinnistud, millest osa ei kasutata aasta ringi. Ringkonnakohus leidis, et kaebuses nõutud 100 eurot kuus on seetõttu tervikuna mittevaralise kahju hüvitiseks.

5.3. Asjaoludest tulenevalt pole tõenäoline, et varalise kahju hüvitamise nõuet rahuldada saaks. Küsimus, kas kaebaja ülesütlemisavaldus kehtib, saab vastuse tsiviilasjas nr 2-18-2128. Küsimus, kas vastustaja pidi kohalike teede nimekirja muutma, lahendatakse haldusasjas nr 3-18-827. Isegi juhul, kui kohtud peaksid tuvastama, et vastustaja pidi kaebaja kinnistut läbiva tee alates 1. jaanuarist 2017 kohalike teede nimekirjast välja arvama, ei ole kaebaja nõutava varalise kahju ja Kuusalu valla tegevusetuse vahel põhjuslikku seost.

5.4. Mittevaraline kahju tekkis kaebaja sõnul tervise kahjustamise (vaimne terror, hingepiinad, unetus), eraelu puutumatuse rikkumise (ähvardused ja sõim) ning au ja hea nime teotamisega (artiklid meediaväljaannetes, solvavad kommentaarid). Halduskohus on õigesti märkinud, et kaebaja kirjeldatud kahjulikud tagajärjed ei kaasnenud mitte vastustaja tegevusetusega (kohalike teede nimekirja muutmata jätmine), vaid kaebaja enda õigusvastase tegevusega (kaebaja tõkestas liiklust avalikult kasutataval teel). Seega oleks mittevaralise kahju hüvitamise nõue perspektiivitu ka siis, kui haldusasjas nr 3-18-827 leitakse, et vastustaja oleks pidanud tee kohalike teede nimekirjast välja arvama. Kohus ei ole kaitstava õiguse riive intensiivsust hinnates seotud kaebaja taotletud hüvitise suurusega. Kuna kaebaja kinnistut läbiv teelõik on juba varem olnud pidevalt avalikus kasutuses ja pole andmeid, et tee kasutus oleks pärast 1. jaanuari 2017 muutunud kaebaja jaoks kuidagi koormavamaks, ei ole kaebaja õiguste riive ringkonnakohtu hinnangul intensiivne.

 

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palus haldus- ja ringkonnakohtu määrused tühistada. Tegu pole väheintensiivse riivega. Isegi kui põhjendatud hüvitis on kaebuses märgitust väiksem, ei saa välistada, et alates 2017. a algusest kestva rikkumise eest väljamõistetav hüvitis võib ületada 1000 eurot. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud seda, miks ta peab kaebuse rahuldamist ebatõenäoliseks. Kaebaja kinnistule ei ole seatud sundvaldust ega servituuti. Vastustaja kasutab kaebaja kinnistut õigusvastaselt, omavoliliselt ja tasu maksmata. Seejuures on kaebajale pandud kohustus teed hooldada. Vastustaja piirab ebaproportsionaalselt kaebaja omandiõigust. Vastustaja otsus nr 67 ei anna talle õigust kasutada kaebaja kinnistut ilma hüvitist maksmata. Kahju, mille eest kaebaja hüvitist taotleb, on tekkinud seetõttu, et avalikkus kasutab tema kinnistut läbivat teed. Otsus nr 67 ei kehti, kuna seda pole kaebajale kunagi kätte toimetatud. Kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi vastustaja lepingu lõppemise korral taastama lepingu sõlmimise eelse olukorra. Seda pole vastustaja teinud, sealjuures on vastustaja jätnud otsuse nr 67 muutmata. Sellega on vastustaja põhjustanud kaebajale varalist ja mittevaralist kahju.

7. Vastustaja esitas Riigikohtule vastuse, milles palus määruskaebuse rahuldamata jätta.

7.1. Kaebaja kinnistul kulgevat teelõiku on alates 1. märtsist 2018 õigus avalikult kasutada tsiviilasjas nr 2-18-2128 tehtud hagi tagamise määrusest tulenevalt. Seetõttu ei saanud kaebajale tekkida kahju Kuusalu valla tegevuse tõttu.

7.2. Kaebaja väited selle kohta, milline on tema varaline ja milline mittevaraline kahju, pole järjekindlad. Algses kaebuses väitis kaebaja, et tema varaline kahju on 503 eurot ja mittevaraline kahju 100 eurot kuus. Kaebaja pole selgitanud, milles seisneb lisakulu, mille eest ta nõuab hüvitist 100 eurot kuus. Kaebaja varaliste õiguste riive ei ole intensiivne. Usutav pole kaebaja väide, et tal tekib iga kuu lisakulutusi elektrile ja puhastusvahenditele. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses mainis kaebaja ka teehoolduskulusid. Vastustaja hooldab teed aasta ringi. Kaebaja pole teed kunagi hooldanud. Kaebaja ei ole oma väiteid millegagi tõendanud.

7.3. Vastustaja ei põhjustanud kaebaja paigaldatud teetõkke lõhkumist ega kaebaja koerte mürgitamist. Vastustaja ametnikud ei ole kaebajat ähvardanud, laimanud ega sõimanud. See, et liiklejad ei järgi kaebaja kinnistul kiiruspiiranguid, ei ole vastustaja mõjuvallas. Kahjunõue jääks seega rahuldamata ka juhul, kui selguks, et vastustaja oleks pidanud tee alates 1. jaanuarist 2017 kohalike teede nimekirjast välja arvama.

7.4. Kaebaja leidis alles Riigikohtule esitatud määruskaebuses, et tal on õigus saada hüvitist tee avaliku kasutuse eest. Halduskohtule esitatud kaebuses nõudis kaebaja kulutuste tõttu tekkinud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Asjas nr 2-18-2128 tehtud hagi tagamise määrus ei näe hüvitist ette. Seda ei näe ette ka otsus nr 67 ega vastustaja ja kaebaja vahel sõlmitud leping, mis valla hinnangul endist viisi kehtib.

8. Kaebaja esitas omapoolse vastuse. Kuusalu valla ja teise maaomaniku vahel toimunud kohtuvaidluses asjas nr 2-17-18122 on jõustunud kohtuotsus, mille kohaselt ei anna otsus nr 67 vallale õigust vallata eraomandil kulgevat teed. Kaebaja on samas olukorras. Kaebaja kinnistule ei ole seatud sundvaldust. Vastustaja töötajad on tekitanud kaebajale kahju sellega, et käisid tema kinnistul kulgeval teel ja eemaldasid sealt kaebaja paigaldatud eratee märgid.

 

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium rahuldab määruskaebuse osaliselt kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu (HKMS § 230 lg 1 ja § 234). Kolleegium tühistab haldus- ja ringkonnakohtu määrused osas, millega kohtud tagastasid varalise kahju hüvitamise nõude. Kolleegium nõustub mittevaralise kahju hüvitamise nõude tagastamist puudutavate ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Määruskaebus jääb selles osas rahuldamata. Kolleegium saadab kohtuasja varalise kahju hüvitamise nõude osas halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks (HKMS § 230 lg 5 p 3 ja § 234).

10. Kaebuse võib HKMS § 121 lg 2 p 2¹ alusel tagastada, kui korraga on täidetud kaks eeldust: kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ja asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kolleegium käsitleb esmalt kaebuse rahuldamise tõenäosust, seejärel riive intensiivsust.

11. Kaebaja ja vastustaja sõlmisid 2. jaanuaril 2013 eratee avaliku kasutamise lepingu. 4. detsembri 2013. a otsusega nr 67 arvas vastustaja Kaldaaluse tee kohalike teede nimekirja. Kohalikud teed on avalikult kasutatavad, st igaüks võib neid õigusaktides sätestatud piiranguid järgides kasutada (kuni 1. juulini 2015 kehtinud teeseaduse (TeeS) § 4 lg 1, 1. juulist 2015 kehtiva ehitusseadustiku (EhS) § 92 lg 5).

11.1. TeeS § 4 lg 3 teise lause järgi määras kohalik omavalitsus (KOV) eratee avalikuks kasutamiseks tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning KOV ja tee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. TeeS tunnistati kehtetuks ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadusega, mille § 24 järgi jäid TeeS § 4 lg 3 alusel sõlmitud lepingud siiski kehtima nendes kokkulepitud ajani.

11.2. 1. juulil 2015 jõustunud ehitusseadustiku (EhS) § 94 lg 2 järgi pidi KOV-l olema selleks, et erateed avalikult kasutatavaks määrata, õigus kasutada teealust maad tulenevalt piiratud asjaõigusest. Kui omanik ei nõustunud piiratud asjaõigusega, tuli seada kinnistule sundvaldus. 1. juulil 2018 jõustus EhS § 94 lg 2 muudatus, mille järgi tuleb riigil või KOV-l otsustada eratee avalikes huvides omandamine või sellele sundvalduse seadmine. Sundvalduse seadmise kord on sätestatud kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) §-s 39. KAHOS eelnõu nr 598 SE (Riigikogu XIII koosseis) seletuskirja järgi võib sundvalduse seada nii maaomanikuga kokkuleppel kui ka temaga kokkulepet saavutamata. Enne sundvalduse seadmist ei pea pidama läbirääkimisi piiratud asjaõiguse seadmise üle. Sundvalduse seadmise võimaluse loomine ei välista küll avalikes huvides piiratud asjaõiguse seadmist kinnisasja omanikuga kokkuleppel, kuid see on riigile või KOV-le oluliselt koormavam (lk 36).

11.3. Seega võis KOV nii varem kehtinud kui ka praegu kehtiva õiguse alusel määrata eratee avalikuks kasutamiseks pärast seda, kui ta oli saanud õiguse teealust maad kasutada. Selleks oli vaja sõlmida maaomanikuga leping või seada tema kinnistule sundvaldus. Leping või sundvalduse seadmise otsus reguleerib maaomaniku ja KOV vahelisi suhteid. Tee avalikuks kasutamiseks tunnistamise otsus on aga asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud haldusakt (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2), mis kehtib igaühe suhtes (HMS § 60 lg 2) (vt ka kolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-57-16, p-d 14 ja 15 ning nr 3-3-1-6-17, p-d 10, 17 ja 18). Sellest tuleneb igaühele õigus teed kasutada.

12. Kaebaja väitel lõppes tema ja vastustaja vaheline leping 1. jaanuaril 2017. Kui see väide vastab tõele, siis jäi kaebaja kinnistul kulgev tee otsuse nr 67 alusel avalikult kasutatavaks, kuid polnud lepingut või haldusakti, mis oleks reguleerinud kaebaja kui maaomaniku ja vastustaja vahelisi suhteid ning säilitanud vastustajale õigusliku aluse hoida teed avalikult kasutatavate teede nimekirjas.

Pooled vaidlevad selle üle, kas nendevaheline leping lõppes 1. jaanuarist 2017, 1. jaanuarist 2018 või kehtib see tänini. Kaebaja väide lepingu lõppemise kohta ei ole ilmselgelt alusetu. Kohus peab asja lahendades tuvastama lepingu lõppemise aja. Sellise asjaolu saab tuvastada ka halduskohus (HKMS § 4 lg 4).

13. Kui leping lõppes, tulnuks vastustajal selleks, et tee avalikus kasutuses hoidmine oleks õiguspärane, seada kaebaja kinnistule sundvaldus. Sundvalduse seadmise korral makstakse kinnisasja omanikule sundvalduse tasu, kui asjaosalised ei lepi kokku teisiti (KAHOS § 39 lg 5). Lisaks tuleb kinnisasja omanikule hüvitada sundvalduse seadmise tõttu tekkiv varaline kahju (KAHOS § 39 lg 6).

Kui vastustaja hoiab kaebaja kinnistul kulgevat teed avalikult kasutatavate teede nimekirjas õigusvastaselt ilma sundvaldust seadmata ja selle eest tasu määramata, võib maaomanikule olla tekkinud varaline kahju nii saamata jäänud sundvalduse tasu kui ka muu varalise kahju kompenseerimata jätmise tõttu. Seega võib olla alust kaebaja varalise kahju nõue rahuldada ettenähtud sundvalduse tasule KAHOS § 39 lg 6 järgsele hüvitisele vastavas ulatuses. Eeltoodud põhjustel ei ole kaebus perspektiivitu.

14. Varaliselt hinnatava hüve riive on vähese intensiivsusega eelkõige juhul, kui selle väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1 teine lause, vt ka kolleegiumi 1. novembri 2018. a määrus nr 3-18-763/15, p 9).

Kaebaja nõuab hüvitist 100 eurot kuus, märkides, et see summa hõlmab hüvitist nii varalise kui ka mittevaralise kahju eest. Alternatiivselt palub kaebaja määrata õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Seejuures on kaebaja kaebuses ja selle täienduses toonud välja ka konkreetsed summad, mis tal teega seotud probleemide tõttu on tulnud tasuda. Kolleegium nõustub vastustajaga, et kaebaja avaldused pole alati olnud järjekindlad, kuid see ei takista asja läbivaatamist ja kaebaja väidete täpsustamist menetluse käigus.

Kaebuse esitamise ajaks oli kaebaja kinnistul kulgev tee olnud väidetavalt õigusvastaselt avalikus kasutuses juba peaaegu kolm aastat. Asjaoludest ei nähtu, et olukord oleks praeguseks muutunud. Kuna menetluse praeguses etapis pole selge, kui suur on kaebajal saamata jäänud sundvalduse tasu, ei ole võimalik ka eeldada, et kaebuse rahuldamise korral jääks kaebaja kasuks välja mõistetav hüvitis kindlasti alla 1000 euro.

15. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus pidas ekslikult oluliseks seda, kas tee kasutamine muutus pärast 1. jaanuari 2017 kaebaja jaoks varasemast koormavamaks (riive intensiivsemaks). Kahjunõude põhjendatuse hindamisel on oluline see, et tee avalik kasutus muutus kaebaja väitel alates 1. jaanuarist 2017 õigusvastaseks.

16. Vastustaja leiab, et kaebajale ei saanud tekkida kahju vastustaja tegevuse tõttu, kuna kaebaja kinnistul kulgevat teelõiku on alates 1. märtsist 2018 õigus avalikult kasutada tsiviilasjas nr 2-18-2128 tehtud hagi tagamise määrusest tulenevalt. Kolleegium vastustajaga ei nõustu.

Vaidlusalune teelõik on avalikult kasutatav otsuse nr 67 alusel. Tegu on kehtiva haldusaktiga, mille resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sh haldus- ja riigiorganitele (HMS § 60 lg 2). Kahju hüvitamist see aga ei välista. Samuti ei välista kahju hüvitamist see, et Harju Maakohus kohustas hagi tagamise määruses kaebajat kõrvaldama teelt mistahes takistused ja keelas tal takistada edaspidi tee kasutamist kuni tsiviilasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Hagi tagamisega ei loonud maakohus õiguslikku alust tee kasutamiseks, vaid keelas kaebajal tee kasutamist takistada.

 

(allkirjastatud digitaalselt)