RIIGIKOHUS
KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

1. Keskkonnainspektsiooni 30. novembri 2009. a kiirmenetluse otsusega karistati T. V. jahiseaduse § 58¹ alusel 20 trahviühiku (1200 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et 28. novembril 2009 osales ta Harjumaal X vallas X külas suurulukijahil kütina, omamata suuruluki laskekatse tunnistust, rikkudes JahiS § 36 lg 1 nõudeid.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse T. V. kaitsja vandeadvokaat Urmas Simon, kes taotles väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kaitsja leidis, et tulenevalt JahiS § 36 lg-st 1 peab suurulukijahil kütina osalemiseks olema täidetud kaks tingimust - isikul peab olema kehtiv suuruluki laskmist lubav dokument ja ta peab kasutama jahipüssikuuliga laetud padrunit. Kiirmenetluse otsuses märgitud ajal peeti jahti metskitsedele. Metskits ei kuulu nende suurulukite nimistusse, keda võib lasta ainult kuuliga. Menetlusalune isik kasutas metskitse laskmiseks haavlitega laetud padrunit, mille tõttu ei olnud suuruluki laskekatse tunnistuse omamine nõutav.

3. Harju Maakohtu 19. aprilli 2010. a otsusega rahuldati menetlusaluse isiku kaebus, tühistati Keskkonnainspektsiooni otsus ja lõpetati väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel. Maakohus ei tuvastanud kiirmenetluse kohaldamist välistavaid asjaolusid, märkides ühtlasi, et vaidlust pole selles, et 28. novembril 2009 osales T. V. metskitsede laskmiseks peetud suurulukijahil kütina ja tal puudus JahiS § 36 lg-s 1 sätestatud suuruluki laskekatse tunnistus. Selle normi mõtte kohaselt peab igal suurulukijahil osaleval kütil olema laskekatse tunnistus kaasas sõltumata sellest, kas ta realiseerib või kavatseb realiseerida jahil talle tunnistuse omamisest tulenevat õigust kasutada uluki laskmiseks jahipüssikuuliga laetud padrunit. Suuruluki laskekatse tunnistuse kaasaskandmise kohustus on kütil ka siis, kui jahti peetakse suurulukitele, keda võib jahieeskirja § 2 lg 2 järgi lasta muul viisil kui kuuliga. Tunnistuse omamise kohustust ei mõjuta jahipidamisvahendi valik, vaid määrav on, kas tegu on suurulukijahiga ja kas isik osaleb sellel kütina. Seetõttu pani T. V. hooletusest toime temale etteheidetava väärteo. Arvestades väärteo toimepanemise asjaolusid, menetlusaluse isiku jahipidamisalast kogemust, andmete puudumist varasema karistatuse kohta, tema suhtumist jahipidamist reguleerivatesse normidesse ja kohustustesse ning kahetsust juhtunu suhtes, oleks T. V. karistamine ilmselgelt ebamõõdukas, millest johtuvalt saab teda mõjutada edaspidisest süütegude toimepanemisest hoiduma ka karistust mõistmata.

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Keskkonnainspektsioon, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. Kassaator nõustub otsuses väljendatud hinnanguga, et T. V-le süüksarvatud tegu on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline, kuid leiab, et kohtul puudus alus väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel. Otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamise kriteeriumid saab tuletada KrMS §-st 202. Selle sätte järgi võib menetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel neil juhtudel, mil menetlusaluse isiku süü on väike ja avalik menetlushuvi ei nõua väärteoasja menetlemist. Menetlejal tuleb avaliku menetlushuvi puudumist põhjendada. Tulirelvadega seonduvate rikkumiste puhul, mida arvatakse süüks ka T. V-le, eksisteerib avalik menetlushuvi. Sel põhjusel ei olnud väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel õigustatud. Tegelikkusele ei vasta ka kohtu järeldus, et väärtegu pandi toime hooletusest. Menetlusalune isik oli teadlik suuruluki laskekatse tunnistuse puudumisest, kuid osales sellele vaatamata jahil, pannes väärteo toime otsese tahtlusega. Maakohus sedastas ekslikult, et T. V. ei kasutanud küttimiseks jahipüssikuuliga laetud padrunit. Menetluse vältel pole tuvastatud, millist laskemoona jahil kasutati. Eelnev on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, sest kohtuotsuse lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil menetlusaluse isiku kaitsja kassaatori seisukohtadega ei nõustunud, märkides ühtlasi, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust, kui lõpetas väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel, mitte aga koosseisupärase teo puudumise tõttu.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt tuleb väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel esmalt kindlaks teha koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toimepanek (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-50-08, p-d 6.3-6.4). Kui isiku käitumises süüteokoosseisule vastavaid asjaolusid ei tuvastata, tuleb väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1, mitte aga VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise küsimus sellises olukorras ei aktualiseeru.

7. Kassaator nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt pani T. V. toime JahiS § 58¹ järgi kvalifitseeritava väärteo. Sellest käsitlusest lähtuvalt vaidlustataksegi kassatsioonis eeskätt väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise põhjendatust. Tulenevalt VTMS § 166 lg-st 2 on Riigikohus kohustatud väljuma kassatsiooni piiridest, kui ta tuvastab VTMS § 150 lg-s 1 nimetatud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul kohaldas maakohus väärteoasja lahendades ebaõigesti materiaalõigust, mis on viinud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise ja menetlusaluse isiku olukorra raskendamiseni. Seetõttu tuleb kassatsiooni piiridest väljuvalt esmalt analüüsida kohtuotsuse järeldusi, mille kohaselt vastab T. V. käitumine JahiS §-s 58¹ sätestatud väärteo tunnustele.

8. Kiirmenetluse otsusega karistati menetlusalust isikut JahiS § 58¹ järgi selle eest, et ta osales suurulukijahil kütina, omamata suuruluki laskekatse tunnistust, mis on nõutav vastavalt JahiS § 36 lg-le 1. JahiS § 36 lg 1 esimeses lauses sätestatakse suuruluki laskekatse tunnistuse mõiste. Suuruluki laskekatse tunnistuse näol on tegemist jahitunnistust omavale isikule antava dokumendiga, mis tõendab tema õigust osaleda suurulukijahil kütina ja kasutada uluki laskmiseks jahipüssikuuliga laetud padrunit. Sama lõike teise lause kohaselt peab kütil olema suurulukijahil suuruluki laskekatse tunnistus kaasas. Maakohus jõudis vaadeldavat sätet sisustades järeldusele, et kohustus omada ja kanda suuruluki laskekatse tunnistust suurulukijahil kaasas ei sõltu sellest, millist laskemoona kütt kasutab või kasutada kavatseb. Sarnasest arusaamast on karistusotsuse tegemisel lähtunud ka kohtuväline menetleja, pidades teokirjelduses vajalikuks pelgalt menetlusalusel isikul suuruluki laskekatse tunnistuse olemasoluga seonduva kajastamist. Seevastu kaitsja leiab, et suuruluki laskekatse tunnistuse omamine on suurulukijahil nõutav vaid siis, kui kütt kasutab jahipüssikuuliga laetud padrunit. Nõustudes kaitsja väitega, märgib kriminaalkolleegium vastuseks eelnevatele seisukohtadele, et maakohtu tõlgendus ei ole kooskõlas seadusandja taotletud eesmärgiga ega vasta ka JahiS §-s 58¹ kirjeldatud väärteokoosseisu tunnustele.

9. Jahiseaduse § 58¹ (Jahipidamine jahiloata, jahikoerapassita ja suuruluki laskekatse tunnistuseta) objektiivsed tunnused seisnevad jahipidamises jahiloata, jahikoeraga jahikoerapassita või osalemises suurulukijahil kütina, kasutades uluki laskmiseks jahipüssikuuliga laetud padrunit ja omamata selleks suuruluki laskekatse tunnistust. Seega on menetlusaluse isiku karistamine viimati märgitud koosseisulise alternatiivi puhul võimalik siis, kui üheaegselt tuvastatakse järgmised asjaolud: suurulukijahil kütina osalemine, jahipüssikuuliga laetud padruni kasutamine ja suuruluki laskekatse tunnistuse puudumine.

10. Kohtuvälise menetleja lahendis sisalduvast teokirjeldusest ei tulene ja väärteomenetluse raames pole tuvastatud, et menetlusalune isik kasutas või kavatses kasutada jahipüssikuuliga laetud padrunit. Maakohus tugines otsuses T. V. ütlustele, kelle sõnade kohaselt kasutas ta metskitsede jahiks hoopis haavleid. Vastuseks kassaatori seisukohale, et menetluse vältel pole tuvastatud, millist laskemoona jahil kasutati ja seetõttu pole välistatud T. V. poolt jahipüssikuuliga padruni kasutamine, märgib kolleegium, et väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2003. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-105-03, p 6). Kohtuvälises menetluses pole aga selle faktilise asjaolu kohta ühtegi tõendit kogutud. Ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest lähtuvalt tuleb kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks.

11. T. V-le ei ole süüks arvatud ja menetluse kestel pole tuvastatud ühe JahiS § 58¹ objektiivse tunnuse - küttimine jahipüssikuuliga laetud padruniga - esinemist. Seega on maakohus vaidlustatud otsuses ekslikult asunud seisukohale, et menetlusalune isik pani toime väärteokoosseisule vastava teo. Tuvastades ebaõigesti, et menetlusaluse isiku tegu vastab väärteokoosseisule, jättes sellest veast tulenevalt väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetamata ning lõpetades väärteomenetluse hoopis otstarbekuse kaalutlusel, rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 1 mõttes. Nendel kaalutlustel tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Seda arvestades jätab kolleegium ülejäänud kassatsiooni väited käsitlemata.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ning § 175 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 19. aprilli 2010. a otsuse ning lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar